Oleks vale arvata, et paaniflööt on kasutusel olnud ainult Euroopas. Erinevatel kujudel on see olemas üle kogu maakera. Aasiast leiame ühe vanima paaniflöödi eelkäia – p´ai hsiao. Sellel paaniflöödile sarnaneval instrumendil on keskel üks suur toru, millest mõlemal pool asetsevad sümmeetriliselt vähenevad torud. P´ai hsiao oli peamiselt kasutusel erinevate riituste ajal. Samast perioodist leiame erinevaid paaniflööte (nii sirgeid, kui kaarjaid) Indoneesiast. Briti Muuseumis Londonis on bareljeef musitseerivast naisest trummi, topelt aulose ja syrinxiga (1-5 saj maj). Aafrikas ei ole paaniflöödi levik nii konkreetne. Primitiivseid (kahe kuni kuue toruga) paaniflööte on leitud vaid üksikutelt ida- ja kesk aladelt (näiteks Ugandast).Lõuna Ameerikas, eriti Peruus ja Boliivias, on paaniflööt sama levinud, kui Rumeenias ning seda kasutavad enamus folklooriansamblitest. Erinevatest muuseumidest üle kogu maailma võime leida Kolumbia eelse ajastu paaniflööte (300-1500 maj).Kogu Ameerikast võime leida Inka ja Maia tsivilisatsioonist pürit iidsete paaniflöödi eellaste (antara, hauyra, puhura, siku, rondador) jülgi. Nende torud on asetatud ristpulgale ja seotud taimsest materjalist nööriga, mistõttu ei ole nad nii vastupidavad, kui Rumeenia paaniflöödid. Ka Okeaaniast võime leida teatud tüüpi algelisi paaniflööte. Tavaliselt on neil 3-14 toru, mis on lihtsalt kimpu seotud või asetsevad parvetaoliselt.

Tagasi