Ilmselt on paaniflöödil nii pikk ajalugu just tänu tema lihtsusele. Temast vanemateks võib lugeda vaid löökpille. Peale seda, kui eelajalooline inimene oli õppinud tekitama heli asjade löömisega, avastas ta (ilmselt juhuslikult), et heli saab tekitada ka pilliroo, bambuse või loomaluu õõnsusesse puhudes. Selline ühetoruline "flööt" oligi ilmselt esimene. Hiljem märkas inimene, et erinevad "flöödid" teevad erinevat häält. Oma uudishimust avastas ta viimaks, et selle põhjuseks on torude erinev pikkus ja läbimõõt. Siit tekkis idee ühendada erinevad torud kokku üheks – erinevaid toone tekitavaks pilliks. Siit saigi alguse paaniflöödi pikk ajalugu. Edasi läks juba kiiremini – kahele torule lisandus kolmas, siis neljas ja nii edasi. Hiljem kujunevad juba välja erineva välimusega flöödid – sirged ja kaarjad.

Me ei saagi täpselt ütelda, kus paaniflööt tekkis, sest seda on leitud väga erinevatest maakera paikadest, mis tollal omavahel kuidagi lävida ei saanud. Enamustes kohtades on paaniflöödi eellased kasutusele tulnud umbes samal kultuuri- ja arengutasemel…

Oma poeemis "Tristia" kirjeldab ladina poeet Ovidius paaniflööti sellisena, nagu ta oli seda näinud Tomise (vana Rooma koloonia Musta mere lähistel) karjuse käes.

Jälgi paaniflöödi olemasolust võib leida kogu Euroopas. Prantsusmaal, Alisia koloonia aladelt on leitud diatoonilise häälestusega seitsme toruga instrument. XVI saj. algusest pärit "Kuningas Neagoe Basarab´I kirjadest oma pojale Teodosie´le" võime leida märkmeid paaniflöödi olemasolu kohta ka Rumeenia aladel. XIX – XX saj. kohtame nn. Rumeenia paaniflööti Euroopa aladel järjest rohkem. Palju on ka kirjalikke ülestähendusi selle instrumendi kohta. Aastal 1843 on ainuüksi Bukarestis registreeritud 13 proffesionaalset paaniflöödi mängijat. Kahe maailmasõja vaheline periood on paaniflöödi õitseaeg. Mängijaid on küll vähem, kui XIX sajandil, kuid tunduvalt on paranenud loomingu kvaliteet.

Teise Maailmasõja periood on tõeliseks languseks. Kogu Rumeenia peale on teada vaid 16 mängijat. Taaselustab paaniflöödi muusika tuntud mängija Fanica Luca, kes on esinenud maailmanäitustel Pariisis (1937) ja New Yorgis (1939). Ta teeb mitmeid kontserte Prantsusmaal, Inglismaal , Poolas, Egiptuses, Hiinas, Venemaal ja Ameerika ühendriikides. 1949 aastal avab ta paaniflöödi õppeklassi, millest 1953 aastaks saab Muusika Lütseum. Luca juhib paaniflöödi õppeklassi kuni oma surmani 1968 aastal. Fanica Luca ei olnud hiilgava haridusega mees. Tema töö põhines rohkem eksperimenteerimisel, kui pedagoogikal. Vaatamata sellele kandis tema töö vilja ja 70-ndate lõpuks on tänu Lucale sirgunud uus põlvkond fantastilisi paaniflöödi mängijaid: Gheorghe Zamfir, Damian Luca, Simion Stanciu, Nicolae Pirvu, paljud teised.